Inimene kuuleb kõige paremini 25 eluaastani, 60–65aastaselt algab aga loomulik kuulmislangus. Eestis saab aastas umbes 4000 inimest endale kuulmisaparaadi.

 

Inimkõrv kuuleb helisagedusi 16 hertsi kuni 20 tuhat hertsi. Vestluskaaslasega rääkides peame suhtlema teatud helitugevusega, mis on talle kuuldav ja arusaadav. Kõnepiirkond on kuuldeväljast oluliselt väiksem. Kuulmiskahjustus on tingitud helilainete või närviimpulsside ülekande häirest erinevates kuulmissüsteemi osades. Vanuse kasvades halveneb eelkõige sisekõrvas teo sees olevate karvarakkude tegevus kõrgetel sagedustel 3000–8000 hertsi, see omakorda halvendab kõnest arusaamist ja kuulmist müras. Seda tajuvadki inimesed kuulmislangusena.

 

Kuulmiskahjustuse kujunemine on üldjuhul aeglaselt välja kujunev seisund. Selleks, et midagi tõsisemat välja kujuneks, võib kuulmine aastaid pisihaaval väheneda. Näiteks ühe kõrva normaalkuulmise juures võib jääda märkamatuks teise kõrva kurtus.

 

Kuulmissüsteemi ehituse alusel jagatakse kuulmiskahjustused kaheks. Esmalt kõrvaga seotud ehk perifeersed kahjustused (helijuhtimise, heli vastuvõtu või segatüüpi kahjustus). Teine on ajuga seotud ehk tsentraalne kuulmiskahjustus (seotud ajutüves ja suurajus kulgevate kuulmissüsteemi kahjustustega).

Kuulmiskahjustuse põhjused on mitmekesised. Kuulmislanguse võib põhjustada geneetiline defekt, müra, vibratsioon, elu jooksul põetud keskkõrvahaigused, viirushaigused, kõrvanärvi kahjustavad ehk ototoksilised ravimid, kuulmekile vigastused, kuulmeluude haigused (eelkõige otoskleroos, mille puhul on häiritud heli juhtimine, samal ajal kuulmisnärvi kahjustust ei ole). Ka suitsetamine, mis soodustab veresoonte lupjumist (ateroskleroos), üldhaigused (diabeet, hüpertensioon) ning kasvajad (kuulmisnärvi kasvajad, ajukasvajad).

 

Statistiliselt esineb vanusega seotud kuulmislangust meestel rohkem kui naistel. Meestel on enam kokkupuudet müraga nii tööalaselt kui ka hobidega tegelemisel (jahindus, muusika).

 

Tavaliselt märkavad inimesed seltskonnas, et üldise melu taustal muutub kõnest arusaamine halvemaks või kodus tuleb televiisorit vaadates heli valjemaks keerata, mis tekitab üksjagu pahandust teiste pereliikmetega, kelle jaoks heli on liiga vali.

 

Kõige sagedasem kaassümptom kuulmislangusele on tinnitus ühes või mõlemas kõrvas ehk kõrvakohin teie peas, mida teised ei kuule. Tinnitus on heli kuulmine ilma mingi välisärrituseta. Seega on tegemist inimese enda subjektiivse tajuga, kuulmis- või närvisüsteemis tekkinud signaaliga. Võib esineda ka objektiivse põhjusega pulseeriv kõrvakohin, näiteks veresoonte muutuste tõttu sisekõrvas. Samuti võib esineda pearinglust, peapööritust.

 

Põhjuseks on heli vastuvõtu häire. Vanuse tõustes häirub sisekõrvas kõrgete toonide vastuvõtt ning lisaks aeglustub ajus vastuvõetud heli analüüs. Inimene küll kuuleb, et räägitakse, kuid et osa helisid ei jõua sisekõrvast ajusse, siis kõnest arusaamine jääb poolikuks. Tekib nii öelda sõnasalat.

 

Vanemas eas halveneb kuulmine enamikul inimestest keskkonnamõjudest või haigustest olenemata. Kuulmislangust, mida seostatakse füsioloogilise vananemisprotsessiga, nimetatakse vanaduskuulmisnõrkuseks. On esile toodud siiski ka keskkonna toimet, eriti müra ja stressi mõju vanemaealiste kuulmisele. Vastupidavus müra kahjustavale toimele võib vanemas eas väheneda. Kuulmissüsteemi taluvus kahjulikele mõjudele võib olla seotud ka geneetiliste teguritega. Parim kaitse on kõrvade liigse kahjustamise vältimine. Mürakeskkonnas tuleks kasutada kõrvaklappe, ka kodustel valju müraga seotud töödel, nagu kreissaega saagimine, muru niitmine ja trimmerdamine. Vältida tuleks liiga valju muusika kuulamist kõrvaklappidega, samuti kiirendab kuulmiskahjustuse kujunemist vibratsioon.

 

Kuulmine on kuuljate ühiskonnas üks sotsiaalse suhtlemise alus. Mida suurem on kuulmislangus, seda isoleeritumaks muutub inimene ühiskonnast. Kui vanainimene istub üksi oma toas, teleka heli on põhja keeratud, on terve ülejäänud pere närviline ja rahulolematu. 

 

Esmatähtis on julgustada inimest oma probleemist rääkima, et siis sellele koos lahendust otsida. Vestlemisel peaks kasutama lühemaid lauseid, kõnelema peaks selge häälega ja näoga vestluskaaslase poole, sest paljud kuulmislangusega inimesed kasutavad ka huultelt lugemist. Vestluse ajal peaks vältima valju taustamüra, samuti läbisegi rääkimist. Heli mitmest allikast halvendab oluliselt kõnest arusaamist.

 

Kõigepealt peaks minema perearsti vastuvõtule, kes teeb esmase vaatluse. Sageli on kuulmise halvenemise põhjuseks ka vaikummistus kuulmiskäikudes. Vaigu eemaldab perearst. Vajadusel annab ta saatekirja kõrva-nina-kurguarstile kuulmislanguse ulatuse määramiseks ja edasise raviplaani koostamiseks.

 

Kuulmislanguse määramiseks kasutatakse Eestis põhiliselt audiomeetrilist testi, välisriikides levib üha enam standardsete kõnetestide kasutamine, kuna need näitavad kõnest arusaamist paremini, kui audiomeetriline uuring. Oluline on, mida varem, mida nooremas eas pöördub inimene kuulmisprobleemiga spetsialisti poole ning alustab rehabilitatsiooniga ehk hakkab kasutama kuuldeaparaate, seda paremini ta tehnilise abivahendiga harjub ja seda paremad on tulemused pikas plaanis. Eakal inimesel on „uusi trikke” raskem omandada. Tehniline abivahend ehk kuuldeaparaat ei pruugi täita kõiki ootusi ja võib jääda sootuks sahtlisse lebama. Seetõttu räägitakse maailmas üha rohkem ka täiskasvanute kuulmisskriiningust, et avastada kahjustus varem ning innustada inimesi selle probleemiga tegelema. Internetis ja ka nutitelefonides on saadaval mitmeid kuulmisteste, mille abil saab välja selgitada, kas oleks vaja kõrvaarsti külastada. USAs näiteks soovitatakse kuulmiskontroll teha pärast 50. eluaastat kord kümne aasta jooksul, pärast 60. eluaastat aga juba iga kolme aasta möödudes.

 

Ootejärjekord on piirkonniti väga erinev, paarist päevast kuni kahe kolme kuuni.

 

Kuulmislanguse uuringud ja diagnoosi püstitamine on üldjuhul võimalik ühe eriarsti visiidi järel. Kui on kahtlusi muudele haigustele, mis võivad anda vaevusi kõrvapiirkonda, näiteks kaelaradikuliit, siis on arstivisiite kahtlemata rohkem.

 

Kuuldeaparaadi vajaduse otsustab kõrvanina-kurguarst. Aparaate jaotatakse praeguse süsteemi kohaselt maakondliku printsiibi alusel. Pensionäridele on riik ette näinud ka hüvitise 223 eurot ühele aparaadile iga kolme aasta järel, töötaval inimesel ja lastel on hüvitisemäär suurem. Keskmise hinnaklassiga kuuldeaparaadi puhul peab omaosalusena arvestama umbes 100 euroga. Riigipoolse dotatsiooni saamiseks on vaja elukohajärgsest sotsiaalosakonnast taotleda isikliku abivahendi kaart.

 

Kuuldeaparaadid võivad olla heliprotsessi töötluse alusel kas analoogaparaadid või digitaalsed. Digitaalse protsessoriga kuuldeaparaat võimaldab parema helikvaliteedi. Kuuldeaparaadid on oma mõõtmetelt piisavalt väikesed, et kandmisel pole neid sisuliselt märgatagi. Kuuldeaparaadid on kas kõrva taga kantavad või kuulmekanalisisesed aparaadid. Väga olulist rolli mängib ka otsik, mis läheb kõrva. Halvasti kõrva sobituv otsik on üks sage põhjus, miks aparaat vilistab ja miks helikvaliteet halveneb.

 

Kuuldeaparaate saab sobitada suures osas arvutil programmeerimisega. Sobiva aparaadi leidmiseks proovitakse erinevaid aparaate, sest kuuldeaparaadid on siiski erineva helivõimendusega ja erinevate tehniliste lisavõimalustega. Millisel juhul opereeritakse kuulmist parandav aparaat kõrva sisse?

Sisekõrva implantaate kasutatakse vaid kindla näidustuse korral, näiteks siis, kui aparaadi võimendusest kuulmislanguse kompenseerimiseks ei piisa. Sel juhul paigaldatakse kas sisekõrva implantaat või luukuulmisimplantaat. Vajadusel suunab kohalik kõrva-kurgu-ninaarst sellised patsiendid konsultatsioonile kas Tartusse kõrvakliinikusse (sisekõrva implantatsiooni kandidaadid) või Ida-Tallinna keskhaiglasse (luukuulmisimplantatsiooni kandidaadid).

 

Kuuldeaparaatide hinnad on seinast seina. Odavamad on alla 200 euro, ülempiiri peaaegu ei ole. Hinna määrab see, milline on aparaadi heliprotsessor, millised on selle helikarakteristikud, kas see on kuulmekäigu sisene või kõrva taha asetatav, milliseid lisaseadmeid on võimalik kuuldeaparaadiga ühendada (sinihammas – bluetooth – mobiiltelefoni vastu võtmiseks, saatja teleri ning raadio kuulamiseks, erinevad FMsüsteemid ja palju muudki). Kuulmine ise on keerukas protsess, kuulmiskahjustuse korrigeerimine samuti. Kõige tänapäevasemad ja moodsamad kuuldeaparaadid kasutavad väga keerulisi patenteeritud tehnoloogiaid, et saavutada kõige paremat kõnest arusaadavust ka rasketes akustilistes tingimustes. Seetõttu on täiuslikumad aparaadid ka kõige kallimad.